Eelmisel nädalavahetusel õnnestus joosta toredast Paide linnast sama toredasse Türi linna.
Stardipaigas Paide kultuurimaja ees oli kahtlemata tähelepanuväärseim tegelane heledas spordikiles võimlev luuletaja Contra (samahästi ka maratonijooksja, tema isiklik mark on ju minu omast kogunisti 55 minutit etem!) Peale starti libisesid Contra ja Valdeko Alliksaar (ainuke mulle tuttav nägu tagumise grupi seas) kiiresti eest ära (kuna soojendus kuulub mul tavapäraselt distansti esimese poole sisse, ja seega ei tohi kohe tormata:).
Valdekot nägin alles kuski peale Kirnat.
Mina:"Noh, kuhu Contra panid?"
Valdeko:"Veeres teine eest ära tasapisi".
No nii. Ei paista teist kuskil. Alles poolteist kiltti enne lõppu, peale suuri tõuse, hakkas luuletaja mulle silma. Tõstsin tempot ja sain päris tuulde. Küll oli hea Contra taga joosta - kõik pealtvaatajad karjusid ja ergutasid, mul tarvitses vaid kujutleda, et see kõik on mulle suunatud!
Peale finishijoont kargas minu juurde vaimustunud lõpetaja nr 248, ja teatas: "Eelmisel aastal kaotasin Contrale 5 meetriga. Nüüd tegin talle ära!!! Ja isegi naine ütles kodus, et kui tahad veel jooksule minna, pead Contrat igal juhul võitma. No nüüd on tehtud!"
No näed, ma polnudki ainuke (jooksu)hull, kes Paide ja Türi vahel Contrat püüda üritas!
3 kommentaari:
Ikka. Ma arvan, et enamus (mina nende hulgas) võtab omale 'oma pundist' (varasemate võistluste protokollide põhjal), kellegi sihikule. Mitte otseselt, aga kaudselt ikka ju. Et siis teda edestada ning hiljem konstanteerida - keda seekord õnnestus edestada ja kellelt seekord tuli ise allavanduda. Sama moodi oleme me ise kellelegi sihikud. See ongi selline lahe boonus :)
Ajah, mul on viimasel ajal just seesama Valdeko Alliksaar sihikul olnud, seekordset võitu tema üle ma siiski üle ei tähtsusta, sest tal oli maraton veel jalgade sees. Nädalatagune.
Samamoodi võitsin esimest ja ainsat korda elus Meelis Atoneni, et ta oli just nädal varem Stockoholmi maratoni jooksnud. Ja siis tuli minuga nö. lõvipuuri ehk Uhtjärve jooksule rammu katsuma.
Viimase Türi-jooksu peale mõteldes, nüüd kui olen trenni tegemas käinud, trenni käigus tulevad igasugused mõtted, tundub mulle, et ma oleks jõudnud lõpus enda jalgu veel kiiremini liigutada.
On olnud juhuseid, kus lõpusirge nägemine toob arusaamatut lisajõudu. Seekord ma hakkasin lõpusirgel tagasi vaatama, et veenduda, et rohkem kohti ei kaota.
Aga noh, eks teisedki panevad lõpus enam-vähem viimase välja.
Eriti hea on siiski valida võrdlusverstapostideks tuntud inimesi, n.n. tselebritiseid:), nagu Contra seda on.
Siis on ikka võidul kangem mekk man!
Uhtjärve jooksul oleks kah ükskord õige põnev ära käia!
Postita kommentaar