No nii. Nüüd võin väikest viisi pidutseda! Pühajärve jooksul tegin lõpuks ära. Ingmarile, oma pojale!!!
See on esimene võit Ingmari üle sel aastal.
Viljandis sain Ingmarilt selgelt kotti, samuti ümber Harku järve (tõsi, siis olin just eelmisel päeval staadionil tõkkejooksuga nii hoogu läinud, et vaevalt suutsin üldse jooskusammu teha).
Samuti kaotasin mõlemal Marimetsa Kapi jalgratta etapil, kus me mõlemad sõitsime.
Ja nüüd siis magus võit!
Nimelt startisime Ingmariga koos, kõrvuti ja esimesed sajad meetrid jooksin tema taga. Plaanis oli mul tavapärane rahulik algus, et endale mitte liiga teha ja jooksust mõnu tunda. Kui aga kohe esimestel tõusudel möödus minust Kadrioru Ultralt tuttav Terje Toomingas, kellega eelmisel aastal jaksasin kõik (kiiremad) jooksud sekund sekundis võrdselt läbida, haakisin end tema sappa. Ingmarile ma ei hüüdnud, et nüüd lähen ja ta ei pannud ilmselt ise ka tähele (sellele sain hiljem kinnitust).
Terje sappa võtmine osutus aga selgeks enese ülehindamiseks. Teine kilomeeter läks tal 4:35, kolmas juba alla 4:30, seega sain ruttu aru, et sel aastal tuleb aeglasemaid jäneseid otsida (eelmise aasta keskmine tempo oli mul 5.07). Puls oli mul juba 172 peal, vägisi pidin sammu aeglasemaks laskma ja roosa särk kadus kiirsti kaugusse. Terje praegune kiirus oleks ka eelmisel aastal mulle liig olnud.
Seega üritasin veidi taastuda ja hingamist korda sada, et natukegi jooksust mõnu tunda (loe: et ikka lõpuni jõuda).
Kiikasin selja taha, Ingmarit ei paistnud.
Ei paistnud veel ka esimeses joogipunktis, mille ma vahele jätsin (mille kuradi päralt mul see pudel siis ikka vööl on!).
Ei paistnud ka kõige järsemate tõusude ajal, mil pidasin targemaks kõnnisammu teha (eelmisel aastal nagu oleks jooksnud?)
Ei paistnud ka teises punktis, kus ma siiski ühe spordijoogi võtsin.
Ja kui ma päris Pühajärve liivarannas ka veel Ingmarit õla taga ei näinud, hakkasin juba oma võitu uskuma (vajadusel võis veel lõpuspurdi peale loota:).
Kohe peale finishijoont, kiibi eemaldamist ja medali kättesaamist tegin vaid mõne sammu, pöörasin ringi ja Ingmar oligi mu selja taga! Ta oli jõudnud mulle täitsa järgi!
Küsisin, et kas teadsid, et ma ees olin... EI teadnud... Noh, eks see mu päästiski!!!
Hea kui ikka vanas eas ka mõne võidu saab:)
Kuigi ma pole siiani kindel, kas Ingmar ka minuga võistles või tegin ma seda vaid ühepoolselt, mina tema vastu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar