Startijate rivi
Ülemiste järv, mis on tavaolukorras rangelt juhuslike luusijate eest kaitstud, peab kord aastas taluma tuhatkonna lippaja rünnakut.
Meil Ingmariga on just see hooaeg kujunenud pingeliseks mees mehe vastu mõõduvõtmiseks. Eelimisel aastal olin ma palju treenitum, Ingmar aga alles 14. Sel aastal on treeningkoormus just Ingmari kanda olnud, mina olen viilinud.
Stardijärgselt sättisin end jälle Ingmari selja taha, polnud plaanis eriti kiirelt alustada. Õnneks hoidis ka Ingmar mõistlikku tempot, püsisin tal kannul (see tempo tähendas ka muidugi rohkete möödakiirustajate selgade vaatamist).
Kuskil kolmada kilomeetri kandis lasi Ingmar tempo alla (hiljem ütles, et oli pistma hakanud) ja jäi oma 30 meetrit minust maha. See vahe püsis õige pikat- kiikasin ikka üle õla, et olukorda kontrollida. Mida rohkem kiikasin, seda kavalama näoga Ingmar paistis. Aimasin, et ära ta ei kuku ja siit võib veel ohtlik kiirendus tulla.
Teises joogipunktis, kui haarasin lonksu spordijooki (vesi oli mul küll endal vöö peal), spurtiski Ingmar ilma peatuseta must mööda. Olukord oli pöördunud, nüüd olin mina 30m tagapool. Jäänud oli ehk veel viimased kaks kilomeetrit, männimetsa alune liivane ja künklik rada. Laskumistel ja siledal sain talle iga kord poole lähemale, tõusudel keksis ta kergel sammul mul jälle eest ära.Viimasel metsavahelisel künkal Ingmar komistas ja pani korraks käed ja põlvegi maha, nii sain talle päris kuklasse hingama.
Rada keeras veepuhastusjaama väravast sisse, asfaldi peale. Viimased 400m. Minu vaikselt küpsenud lõpuspurdi plaanist ei olnud muud abi, kui see, et jõudsin vaid Ingmari kiirendusele vastata ja tal 3 meetri kaugusel sabas püsida.
Noorte vastu ikka ei saa. Õnneks.
Ülemiste jooksuga sai siis ka maratoni distants järjekordselt täis, seda küll nelja järvejooksu (Viljandi, Harku, Pühajärve ja Ülemiste) summana. Ikkagi ilus number, 42 kiltti.
Ingmar (250) ja Martti (282) lendamas viimastel meetritel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar