Mingi maagliline kõla on sellel sõnal. Ja need mehed-naised on tõesti ULTRA!!!
Eriti need, kes 12 tunni rajale läksid. Ja vastu pidasid. Oma silmaga nägemine ja omal jalal tunnetamine annab ikka tõese ettekujutuse Ultrast.
Ettevalmistus jooksuks oli mul kuidagi poolik, pikad, vara alanud tööpäevad, mitmed hilised õhtud (mis oleks justkui öise jooksu rütmi jaoks OK!), korraliku teiperi ärajäämine (enne Paavo Nurmit õnnestus 4 päevane kõige paremini), jms...
Stardieelsed tunnid kontoris (lasin tunnikese varem jalga, et starti jõuda) olin isegi rohkem närvis, kui kahelt läbitud maratonilt meeles on. Ehk umbes sama tunne oli, kui laevaga Stockholmi jõudes pidin enne oma esimese maratoni starti veel ööbimiskohas ära käima.
Kohe kui kohale jõudsin, rahunesin maha:)
Korraldus oli meeldiv ja õhkkond super! Stardijoonel tervitasid osalejad vanu tuttavaid ja soovisid üksteisele kõva VASTUPIDAMIST!
Minu väike plaan oli joosta 7,00 min/km ja läbida 40 ringi. See oleks teinud kokku 50 km.
Esimene tund läheb ettevaatlikult, puhtalt sisse elamiseks. Palju on pealtvaatajaid, ergutajaid ja fotograafe. 7 ringi saab läbitud ja olen täpselt omas tempos.
Teine tund möödub niisamuti, tunne läheb aina kergemaks. Rahvast hakkab pargis hõredamaks jääma. 14 ringi täis ja graafikus.
Jõuan kõigi "aeglasemate" tüdrukutega naljagi visata. Üllatun ringijooksu omapära märgates, hoolimata sellest, kas oled kellegist ringi kahe võrra ees või taga, vaimselt jookseme justkui koos. Saab ka juttu puhuda või näiteks ennast koguda ja teiste tempos liikuda. Maratonil oled vahetult rajal koos vaid ikkagi "omasugustega", minu puhul siis viie-tunni-meestega:)
Kolmandal tunnil haagin end kahe soome poja sappa, nii hea tunne on. Kujutan juba vaimusilmas ette, kuidas kuue tunni täitumisel jätkan jooksmist väljaspool arvestust ja teen teise kuus tundi otsa!!! Kalevi ja Olavi Montela (vaatan praegu protokollist, et mõlemad said 12 tunniga 95 km täis!) liiguvad veidi kiiremini, vast isegi 6.20 min/km, samas märkan, et vahepausidesse suhtuvad nad kuidagi vabamalt, hargnevad pea iga ringi ajal toidulaua eest läbi. Nagu turul:)
Mina olin seni püüdnud hoida kramplikku "jooksen pidevalt ja haaran lennult" stiili.
Lemmikud on rosinad ja spordijook.
Kesköö teatab poole maa läbimisest. Normaalsed inimesed hakkavad just ööklubist koju sättima. Või vähemalt lantima juba...
Jooksuhullud jooksevad. Mina samuti. Juba võtab korraks kõhedaks - pool maad (AEGA!) veel ees. Hullu veel pole. Samas käib peast läbi mõte voodis pikutamisest - seda asendab askeetlik minut plastmassit peldikus istumist, sinna võikski jääda (ütlevad mulle reielihased).
Viies tund rajal. Jooksen veel. Naljatuju on kadunud. Täiesti. Tüdrukud, kellest olen ringi-kahega lahti rebinud, mööduvad ükshaaval, heatahtlikult jõudu soovides.
Heleen möödub ja näitab pöialt ergutuseks.
Mina, et mul naljatuju kadus kuhugi...
Tema:"Mis naljatuju... Kõik on mõtlemises kinni!" Ja kurvi taha ta kaobki.
Üritan omaette selgusele jõuda, kas enne oli vaim või mateeria. Kas mõtlemine üldse aitab kui keha krt lihtsalt ei liigu enam edasi... Leian üheselt, et EI AITA! Jalad siiski vist jooksevad. Sõltumata mõtetest peas.
Siis möödub minust KIIRKÕNNIL Outi Sivosavi, kes on kõndinud kogu võistluse jooksul. See on liig mis liig, nüüd peab midagi ette võtma. Lülitun prooviks kõnnile ümber, assa kui kiire, ei püsi kannul. Saan siiski aru, et jooksusamm kipub liiga pehme olema ja harjutan kõndi.
Iga teeninduspunkti külastusega tühjeneb mandariinide taldrik suure peotäie võrra. Kuum puljong on ka popp. Banaane ei taha enam nähagi. Pool ringi peale punkti jaksab ikka allamäge jooksusammu seada kah!
Pilk on nii udune, et tabloolt enda nime ei taba ja täpset seisu ei teagi.
Viimase tunni algus peaks andma lootust spurdiks. Sellist signaali ei tule ajust. Veel.
Nüüd jõuan järele Peeter Vennikasele, kes lonkab ja masseerib selga. Ilm tegi liiga. Vihma oleme ju saanud kohati küllaga. Ta pani keebi peale, läks higiseks, võttis ära ja külm tõmbas seljast läbi. Aga ega Ultramees alla ei anna!
Outi ja Peetriga kiirkõndi tehes ja jooksujuttu puhudes (Tallinna maratonist Spartatlonini välja) unustan lausa ära, et mul oli siia tulles kindel eesmärk - 50 km. Hetkel olen justkui terviserajal, ilma tõsisema (ultra) pingutuseta.
Kakskümmend minutit enne lõppu haagin end jälle Kalevi ja Olavi taha. Viimased kümme minutit aga liitun naiste 6tunni võitja Toomingas Terje spurdiga. Tõelise pika spurdiga. Nimelt käib võitlus esikoha pärast poolatari Bozena'ga ja rajakõrvalt antud ekslik inff näitab kaotust ühe ringi võrra. Terje on liikunud kogu jooksu ilusas tempos, kuid see lõpukiirus teeb talle au.
Saan aru, et kõik on ikka mõtlemises kinni. Jaksan ju minagi nüüd liikuda kergel sammul. Oleks vaid varem alustanud. Mõtlemisega! Kripeldab...
Lõpp. Kas see oli pauk või summer või signaal, ei oskagi öelda. Peatun ja asetan mõõdumärgi rajale.
Andrus Nilk Eesti Päevalehest surus lõpetajatel kätt ja andis üle diplomid. Tema lugu võid lugeda Päevalehes.
Oleksin kangesti tahtnud vaatama jääda, millise lahenduse saab 12 tunni jooks, mida hetkel juhtis soomlane Tommi Nietosjärvi.
Minu jalad lihtsalt ei kandnud enam. Mitte minutitki.
Nemad aga jooksid. Jooksuhullud!
Vahva oli.
Sain kell neli magama. Väsinud aga õnnelik. Pea-aegu. 3km jäi ju puudu!
Tulemused on siin.
6 tunni jooks
ja tõeliste ULTRATE omad siin
12 tunni jooks
14 kommentaari:
Vahva blogi sul.
Mul on sel aastal kavas elu esimene maraton joosta. Helsingis.
Järsku jagad kogemusi, kuidas esimene kord oli :-)
Käisin laupäeval Keilas poolmaratoni jooksmas ja olen üldiselt rahul (aeg alla 1:30ne).
Üks asi, mida tähele panin, oli see, et 21km hõrusid riided mõnest kohast naha päris punaseks. Kuidas sellega maratonil võidelda?
Ja mida ja kui palju peaks maratoni ajal-sööma jooma? Kuidas oma kogemused näitavad?
Tubli, et katsumuse läbi tegid!! Loodetavasti postitad siis siia ka oma muljed. Ise jooksin nagu Marek Keila poolmaratoni ja olen ülimalt rahul. Isiklik rekord 1:26,57. Muide Marek alustas minu arvates liiga kiiresti, kuna pöördepunktis oli ta minust oma 2 minutit ees, aga kui 4km enne lõppu tast möödusin, siis juba samm üpris raske, nagu peaaegu kõigil.
Hõõrdumise vastu aitas kõige paremini vaseliin, ise maratonil ei söö, vaid aint joon spordijooki. Põhiline on rahulik algus, millega ise olen korduvalt puusse pannud. Kipun ikka liiga tugevasti alustama. Muide kuidas sa marek Helsinkisse lähed, ise lootsin senini stamina pakettile( viimased aastad on nad ikka seda pakkunud), kuid see aasta paistab, et seda ei tulegi. Peab vist seetõttu omade vahenditega reisi organiseerima.
Muljed on laias laastus sellised, et oli väga raske, ent mitte nii raske kui ma arvasin.
Sa olid vist see, kes minust selle pikema tõusu peal koos tolle esimeseks tulnud naisjooksjaga mööda kihutas. Panite nagu postist mööda :-)
Mul oligi umbes seal kõige raskem hetk - korraks tundus, et jalad vajuvad päris alt ära, ent siis tuli teine hingamine.
Tegelikult panid paljud algustempoga mööda, sest lõpukilomeetritel jooksin ma ise ka 3st inimesest mööda, kuigi veel 5 km enne lõppu olid nad nii kaugel, et ma isegi ei mõelnud selle peale.
Mul on oma vabanduseks öelda ainult seda, et ma pole tegelikult kunagi jooksnud (muud trenni olen küll teinud) ja hakkasin võistlustel käima alles pärast seda, kui sel aastal ümber Viljandi järve jooksul osalesin. Sõber käis peale ja ma mõtlesin, et proovin siis õige ;-)
Ausalt öeldes jooksen ma praegu vast kah liiga vähe (2-3 korda nädalas ja mitte üle 10 km), sest teen palju muud sporti (ja peale spordi palju muid asju) ka ja rohkem lihtsalt ei jõua.
Helsingist...
Ma panin endale laevapiletid kinni. 7.45 lähen ja 21.40 tulen.
Naine on kaasas selleks puhuks, kui ma pärast maratoni ise liikuda ei suuda ja keegi peab ratastooli lükkama :-)
Peaks vist oma isikliku spordiblogi tegema, sest muidu käin teiste kommentaariumides kirjutamas :-)
Aga 6h jooksu muljeid oleks väga huvitav lugeda küll, sest kavatsen ise ka järgmisel aastal osaleda.
Helsingisse ei ole eriti keeruline pääseda - kiirlaev ja seejärel tramm viib otse Olympiastadion'i juurde (200 m jala minna). Proovisin selle marsruudi kevadel Helsinki City Run poolmaratonile minnes ära:)
Stamina pakett pidavat asendama trammi tellitud suure bussiga, koos kambaga ehk lõbusam minna!
Hõõrdumise vastu paksult vaseliiniga kokku, mina avastasin Stockholmis, et ma pean isegi põlved seestpoolt kokku määrima, käivad aeg-ajalt kokku, eriti kuuma ilmaga, kui veega üle valada, tekib kohe vastik liivapaberi effekt. Reie siseküljed, jalgevahelt, ka käte siseküljelt, isegi varvaste vahelt määritakse kokku. Ka rinnanibud, sinna aitab aga plaaster paremini (mul siiski piisas ka vaseliinist).
Tempoga jah... tuleb teha oma plaan. Ja sellest ka KINNI PIDADA:) Mis on juba raskem. Minu puhul (Turus ja Kadriorus) juhtus see, et plaanist ei pidanud ma kinni just hea enesetunde tõttu distantsi keskel, mis teadagi maksis ennast viimase veerandi alguses kätte.
Toitumise osas usun endiselt, et mõistlikul hulgal süsivesikuid (kas batooni või geeli vms) tuleb lisaks sagedasele spordijoogi mekkimisele tarvitada. Kiired mehed ehk arvavad omamoodi, minusugune 5-tunni-mees peab ikkagi distantsil SÖÖMA kah.
Mis laevale kohad kinni panid?
Suur tänu nõuannete eest.
Mul naine pani need kohad kinni... las ma uurin... SuperSeaCatil.
Helsinki maratoni rada pidi olema üsna raske, räägitakse. Eks ma lähen esimesel korral lihtsalt läbi jooksma ja valin ka vastava (aeglase) tempo. Rekordeid saab teha järgmistel maratonidel :-)
Toitumisest rääkides mõtlesin ise kah geeli peale, ent pole veel suutnud välja mõelda, kuidas ja kuhu need geelipakid kinnitada. On sul miskeid häid mõtteid?
Ei tahaks väga entusiasmi tagasi lüüa aga teadmiseks tasuks võtta küll - http://suusk.blogspot.com/
Soovitan lugeda "kolmapäev, Juuli 11, 2007 Pullerits: Ettevaatust - maraton tähendab enesetappu" artiklit.
Omamoodi on kõigil õigus. Kui tõesti näed inimest, kes on jooksnud 50 maratoni ja on täie tervise juures siis on ka neid kellele üks või rohkem maratone võib tervisele selle viimase põntsu panna.
Marekile soovituseks, et proovi erinevaid geele enne võistlusele (lähed küll läbima, aga ikkagi tähtsam jooks kui trenn) trennis. Kõik ei pruugi sobida ja saad endale sobiva leida.
Kuhu kinnitada? Sõltub pakendist. Jooksupükste seljataskusse (sealei hakka hüppama ega segama) mahub ca 50-100 grammi geeli (ca 1-1,5 tunniks), numbri taha saab väiksemaid kinnitada, väiksem kõhukott on ilmselt ka abiks.
aga Martti, respect. väga kõva ettevõtmine ja tulemus esimese korra kohta:)
tulime jah koos galina bernatiga seal tõusul, a minek oli nii hea, et bernat jäi lõpuks peaaegu minutiga maha ja ise jooksin enda kohta täiesti müstilised 5km lõpus, mis oli 19.30....Kõike tänu sellele, et suutsin esmakordselt 100% plaanist kinni pidada. Maratonide puhul pole see seni veel õnnestunud. Minu aeg peaks hinnanguliselt, olema 15-20min parem, kui olen suutnud. Maraton ja eriti ultra on ikkagi jooksud kus võistled eelkõige iseendaga ja vajavad suurt vaimujõudu. Võimalik, et järgm. aasta proovin ka 6 tundi, kui see mõne teise võistlusega ei kattu.
Tänan nõuannete eest.
Võtan samuti Martti ees (noka)mütsi maha.
Tegin oma sporditegemiste kohta kah eraldi blogi http://marekispordiblogi.blogspot.com/
Astuge aeg-ajalt läbi.
Postita kommentaar