Külalisena ÄMT jooksulaagris

Sain nädala alguses sellise kirja:

Hommik. Lugesin, et sul on hooaeg 2008 keeruliselt alanud. Aga nädal enne tohib veel ühe pikema rahulikult teha (15 näiteks), et ehk kambas mõnusam kulgeda. Laupäeval lahkume ca 10-11 paiku hommikul, tagasi pühapäeval lõuna paiku. Osad maratoonarid on pühapäeval õhtul võrguplatsil lahingus. Ööbime siin - http://www.kupuke.ee - käisime seal märtsi alguses ka laagerdamas. Mõnus koht ja palju radu seal lähedal, kus lipata. Saun jms mugavused ka:) R


Sellist kutset oli kohe rõõm lugeda! Ega füüsilist vormi nädal enne maratoni enam ei paranda, vaimset värskendust oleks aga ikka vaja.

Laupäeva hommikul võttis Kadrin mind kasiino tagant oma kollase auto peale, pärast toiduvarude täiendamist Laagris ja paari teelt eksimist (panin tee juhatamisega puusse) olimegi Kullamaal.


Kullamaa Puhkekeskus osutus toredaks majapidamiseks, kus oli südamlik teenindus ja "tunne ennast nagu kodus" olemine. Elamiseks nii suur suvila kui pisikesed onnid- telgid.






Vastavalt päevaplaanile alustasime Rivo koostatud ülevaatega enda viimase aasta kogemustest, õnnestumistest ja elamustest.








Enne jooksu võiks ju ka natuke võimelda? Rivo näitab ette oma lemmikuid harjutusi.








Ja stopperid pannakse käima:"Nüüd!"









Igale kiirusele oma grupp.









Seltsis on segasem!








Kaardi peal sai teekonna ilusti paika panna, tegelikult osutusid paljud teed taluhoovideks. Aga seda toredam oli!







Siledat maanteed, seda mida maratonil sagedamini ette tuleb, jätkus ikka kah.








"Sinised särgid" julgesid ette võtta pikema jooksu, pärast mõningaid vaidlusi lepiti läbitud distantsi pikkuseks kokku 22-23 km.










Pärast jooksu ja sauna maitseb toit õite hästi!









Ainukene pettumus kogu jooksulaagri ajal oli Eurovisiooni võitja.







Pühapäeva hommik algas linnulaulu ja ühise hommikusöögiga. Eilsest jooksukangusest jalgades aitas jagu saada väike võrkpallilahing.

Sellisesse laagrisse oleks mõnus ka tulevikus "sattuda"!

Stockholm, sa võid nüüd tulla, olen valmis!

Sportland Kõrvemaa kevadjooks 16 km

3. mai 2008 - Sportland Kõrvemaa kevadjooks, 16 km. Täpselt nii nagu jooksukalender ette nägi.

Kevadjooks istus mulle eelmisel aastal väga mõnusalt, rada oli hea ja enesetunne samuti. Isegi naine jooksis. Ja sõbrad Siimpojad kah.

Aga sellega ei olnud oma kalendris arvestanud jooksumees Rainer Nõlvak.
Teeme Ära! oli planeeritud just selleks päevaks - 3.maiks.

Kui ma olin nädal aega varem selle toreda ettevõtmise kodulehelt leidnud Põhja-Tallinna kaardi ja selle kaardi pealt piisaval suure punase täpi, mis asus täpselt selle koha peal, Neeme tänava ja Neeme põigi nurgal, mis meie peret juba mitu aastat järjest häirinud on, siis oli selge, et jooksma pääsen ma mõnel teisel korral.

Registreerisin oma pere koristustiimiks, nimega "Neeme põik".

Eelmisel õhtul ajasin veel vene naabriprouadega juttu, kas nad on kuulnud ühisest koristamisest ja kas tulevad. Kuulnud nad olid üritusest, arvasid, et see toimub kaugel metsas, olid väga õnnelikud, et keegi sodihunnikule käed külge paneb. Ütlesid, et kui keegi ainult algataks, on nad kindlasti kohal.

Laupäeva hommikul kell 10.00 ei olnud peale vene naabrimuti ja tema tütre kedagi platsis. Tasapisi hakkasid aga järjest enamad naabrid ennast näole andma. Poole tunniga oli töö täie hooga käimas. Tulijad ütlesid, et piilusin, kas sa lähed, ja et kui lähed, et siis tulen kah. Nii need lood juba kord on...

Ka rohelise autoga jutukas MuPo käis meid ergutamas ja tõi lipujaamast kilekotte juured, vett ning isegi topsikutes hernesuppi. Tema jutust saime ka selle Neeme5 maja praeguse olukorra põhjustest rohkem aimu. Seda, et prügikollid kogu selle sodi sinna on kokku tassinud, sellest saime isegi aru.

Neeme5 on viimase 10 aasta jooksul põlenud kolmel korral. Peale esimest põlengut tunnistati maja elamiskõlbmatuks aga üks aktiivne vanamees (vist oli Tõnn) ajas asjad nii kaugele, et sai elektri ja vee tagasi ja ka elamise load korda (seda rääkisid vanemad elanikud). Aga eks poolpõlenud majas liikus igasugust rahvast ja tulekahjud olide kerged tulema. Viimane, koos ühe sissepõlejaga, toimus alles novembris 2007.



Ja kellele se maja siis õieti kuulub? Tuleb välja, et majal oli kunagi kaks omanikku, pooleldi linn ja teine pool oli erastatud. Hetkel on mõlemad pooled eraomanike käes, kellest üks on keegi tehase direktor ja teine vist suts vaesem mehike (siiski töötab, tollis). Ja koos ei suudeta ilmselt asju ajada.
MuPo on neile teinud hoiatustrahve 8 korda, viimane olimidagi 4300 krooni. Maksavad korralikult ära kah:)
Maja on vallasvara, krunt ei ole kinnistuna nende käes. See teeb ka müügi keeruliseks , kuigi mõlemad tahtvat sest nuhtlusest lahti saada.
Ja lammutada ka ei tohi, enne peab olema uue ehituse projekt!

Hoolitsema peaksid nad kruni eest sellegi poolest. Arusaadavalt ei olnud kumbagi tegelast laupäeval näha!

Ma ei taibanud suures koritamise tuhinas kohe pildiaparaati välja koukida, kolm tundi hiljem tehtud piltidelt paistab majaümbrus juba üpris lootustandev:




Kokku käis Neeme5 krundil koristamas umbes 15 inimest (ametlikult registreerituid oli vaid 4), s.h. kolm tublit abilist veoautoga prahi ära vedamisel. Suured tänud kõigile abilistele! Muidugi Nõlvaku tiimile eelkõige! Sest viis aastat olen iga päev sealt mööda läinud ja iga jumala kord mõelnud- saaks see s...a auk siin ükskord korda. Nüüd siis sai. Vähemalt hetkeks. Ja väga lihtsalt - inimesed tulid ja tegid korda.

Õhtul, uudistest teisi kaaskoristajaid vaadates, oli endal kah igatahes üks äraütlemata õnnis tunne!


Jookseme hiljem.
Juba sel pühapäeval, Tartu Jooksu n.n. Maratonil.