Mingi maagliline kõla on sellel sõnal. Ja need mehed-naised on tõesti ULTRA!!!
Eriti need, kes 12 tunni rajale läksid. Ja vastu pidasid. Oma silmaga nägemine ja omal jalal tunnetamine annab ikka tõese ettekujutuse Ultrast.
Ettevalmistus jooksuks oli mul kuidagi poolik, pikad, vara alanud tööpäevad, mitmed hilised õhtud (mis oleks justkui öise jooksu rütmi jaoks OK!), korraliku teiperi ärajäämine (enne Paavo Nurmit õnnestus 4 päevane kõige paremini), jms...
Stardieelsed tunnid kontoris (lasin tunnikese varem jalga, et starti jõuda) olin isegi rohkem närvis, kui kahelt läbitud maratonilt meeles on. Ehk umbes sama tunne oli, kui laevaga Stockholmi jõudes pidin enne oma esimese maratoni starti veel ööbimiskohas ära käima.
Kohe kui kohale jõudsin, rahunesin maha:)
Korraldus oli meeldiv ja õhkkond super! Stardijoonel tervitasid osalejad vanu tuttavaid ja soovisid üksteisele kõva VASTUPIDAMIST!
Minu väike plaan oli joosta 7,00 min/km ja läbida 40 ringi. See oleks teinud kokku 50 km.
Esimene tund läheb ettevaatlikult, puhtalt sisse elamiseks. Palju on pealtvaatajaid, ergutajaid ja fotograafe. 7 ringi saab läbitud ja olen täpselt omas tempos.
Teine tund möödub niisamuti, tunne läheb aina kergemaks. Rahvast hakkab pargis hõredamaks jääma. 14 ringi täis ja graafikus.
Jõuan kõigi "aeglasemate" tüdrukutega naljagi visata. Üllatun ringijooksu omapära märgates, hoolimata sellest, kas oled kellegist ringi kahe võrra ees või taga, vaimselt jookseme justkui koos. Saab ka juttu puhuda või näiteks ennast koguda ja teiste tempos liikuda. Maratonil oled vahetult rajal koos vaid ikkagi "omasugustega", minu puhul siis viie-tunni-meestega:)
Kolmandal tunnil haagin end kahe soome poja sappa, nii hea tunne on. Kujutan juba vaimusilmas ette, kuidas kuue tunni täitumisel jätkan jooksmist väljaspool arvestust ja teen teise kuus tundi otsa!!! Kalevi ja Olavi Montela (vaatan praegu protokollist, et mõlemad said 12 tunniga 95 km täis!) liiguvad veidi kiiremini, vast isegi 6.20 min/km, samas märkan, et vahepausidesse suhtuvad nad kuidagi vabamalt, hargnevad pea iga ringi ajal toidulaua eest läbi. Nagu turul:)
Mina olin seni püüdnud hoida kramplikku "jooksen pidevalt ja haaran lennult" stiili.
Lemmikud on rosinad ja spordijook.
Kesköö teatab poole maa läbimisest. Normaalsed inimesed hakkavad just ööklubist koju sättima. Või vähemalt lantima juba...
Jooksuhullud jooksevad. Mina samuti. Juba võtab korraks kõhedaks - pool maad (AEGA!) veel ees. Hullu veel pole. Samas käib peast läbi mõte voodis pikutamisest - seda asendab askeetlik minut plastmassit peldikus istumist, sinna võikski jääda (ütlevad mulle reielihased).
Viies tund rajal. Jooksen veel. Naljatuju on kadunud. Täiesti. Tüdrukud, kellest olen ringi-kahega lahti rebinud, mööduvad ükshaaval, heatahtlikult jõudu soovides.
Heleen möödub ja näitab pöialt ergutuseks.
Mina, et mul naljatuju kadus kuhugi...
Tema:"Mis naljatuju... Kõik on mõtlemises kinni!" Ja kurvi taha ta kaobki.
Üritan omaette selgusele jõuda, kas enne oli vaim või mateeria. Kas mõtlemine üldse aitab kui keha krt lihtsalt ei liigu enam edasi... Leian üheselt, et EI AITA! Jalad siiski vist jooksevad. Sõltumata mõtetest peas.
Siis möödub minust KIIRKÕNNIL Outi Sivosavi, kes on kõndinud kogu võistluse jooksul. See on liig mis liig, nüüd peab midagi ette võtma. Lülitun prooviks kõnnile ümber, assa kui kiire, ei püsi kannul. Saan siiski aru, et jooksusamm kipub liiga pehme olema ja harjutan kõndi.
Iga teeninduspunkti külastusega tühjeneb mandariinide taldrik suure peotäie võrra. Kuum puljong on ka popp. Banaane ei taha enam nähagi. Pool ringi peale punkti jaksab ikka allamäge jooksusammu seada kah!
Pilk on nii udune, et tabloolt enda nime ei taba ja täpset seisu ei teagi.
Viimase tunni algus peaks andma lootust spurdiks. Sellist signaali ei tule ajust. Veel.
Nüüd jõuan järele Peeter Vennikasele, kes lonkab ja masseerib selga. Ilm tegi liiga. Vihma oleme ju saanud kohati küllaga. Ta pani keebi peale, läks higiseks, võttis ära ja külm tõmbas seljast läbi. Aga ega Ultramees alla ei anna!
Outi ja Peetriga kiirkõndi tehes ja jooksujuttu puhudes (Tallinna maratonist Spartatlonini välja) unustan lausa ära, et mul oli siia tulles kindel eesmärk - 50 km. Hetkel olen justkui terviserajal, ilma tõsisema (ultra) pingutuseta.
Kakskümmend minutit enne lõppu haagin end jälle Kalevi ja Olavi taha. Viimased kümme minutit aga liitun naiste 6tunni võitja Toomingas Terje spurdiga. Tõelise pika spurdiga. Nimelt käib võitlus esikoha pärast poolatari Bozena'ga ja rajakõrvalt antud ekslik inff näitab kaotust ühe ringi võrra. Terje on liikunud kogu jooksu ilusas tempos, kuid see lõpukiirus teeb talle au.
Saan aru, et kõik on ikka mõtlemises kinni. Jaksan ju minagi nüüd liikuda kergel sammul. Oleks vaid varem alustanud. Mõtlemisega! Kripeldab...
Lõpp. Kas see oli pauk või summer või signaal, ei oskagi öelda. Peatun ja asetan mõõdumärgi rajale.
Andrus Nilk Eesti Päevalehest surus lõpetajatel kätt ja andis üle diplomid. Tema lugu võid lugeda Päevalehes.
Oleksin kangesti tahtnud vaatama jääda, millise lahenduse saab 12 tunni jooks, mida hetkel juhtis soomlane Tommi Nietosjärvi.
Minu jalad lihtsalt ei kandnud enam. Mitte minutitki.
Nemad aga jooksid. Jooksuhullud!
Vahva oli.
Sain kell neli magama. Väsinud aga õnnelik. Pea-aegu. 3km jäi ju puudu!
Tulemused on siin.
6 tunni jooks
ja tõeliste ULTRATE omad siin
12 tunni jooks
